Kõigest 40 kilekotti aastas! Euroreeglid on karmid, aga millised on alternatiivid?

Möödunud aasta maist kehtib pakendiettevõtjatele kohustus pidada arvestust õhukeste ja eriti õhukeste plastkandekottide üle ning andmed esitada pakendiregistrisse. Pakendikeskuse keskkonnakonsultant Siret Kapak selgitab, millised on nõuded ja kuidas ettevõtjad saaksid oma plastkottide kasutust vähendada. 

“Õhukeste plastkandekottide arvestuse pidamine ja nende koguste esitamine pakendiregistrisse on kohustuslik ka väiksematele ettevõtetele alates 2023. aastast, et jälgida, vältida ja vähendada ühekordsete plastjäätmete teket,” ütleb Kapak. Ta lisab, et Eesti peab need andmed omakorda edastama Euroopa Liidule, mille eesmärk on vähendada plastkottide tarbimist 40 kotini inimese kohta aastaks 2025. 

Tegemist on Euroopa Liidust tuleneva nõudega, mille eesmärk on vähendada ühekordsete plasttoodete kasutust ja sellega kaasnevat negatiivset keskkonnamõju ning suunata kasutama jätkusuutlikumaid ja korduskasutatavaid alternatiive. 

Keskmiselt tarbib üks inimene Eestis kaks kilekotti rohkem kui üks inimene Euroopas (2015 andmed) Foto: kuvatõmmis Kliimaministeeriumi kodulehelt 

Olulised nõuded pakendiettevõtjatele 

Ettevõtjad, kes annavad müügikohas tarbijatele õhukesi (alla 50 mikroni) ja eriti õhukesi (alla 15 mikroni) plastkandekotte, on kohustatud nende kogused tükiliselt registreerima ja esitama need pakendiregistrisse. Eelmise aasta kogused tuleb pakendiregistrisse esitada hiljemalt 31. märtsiks. 

Kapaku sõnul oli juba 2019. aastal jõustunud seadusemuudatus, mille kohaselt keelati õhukeste kilekottide tasuta jagamine, esimene samm kilekottide kasutuse piiramisel. “Kilekottide tarbimine vähenes sellega märkimisväärselt. Tänapäeval on tarbijad üha teadlikumad ühekordsete toodete negatiivsest keskkonnamõjust. Samuti motiveerib kilekoti eest tasu küsimine enne tarbimisotsuse tegemist mõtlema, kas kotti tegelikult ka vaja on või saab ilma selleta hakkama,” märgib ta. 

Miks just õhukesed plastkandekotid? 

Õhukesed plastkandekotid, eriti alla 50 mikroni paksused, satuvad keskkonda tihti prahina, sest neid kasutatakse vähem kordi kui paksemaid kotte. Uuringud on näidanud, et just õhemaid kilekotte kasutatakse harvemini korduvalt. 

“Õhukesed kilekotid muutuvad kiiremini jäätmeteks, sest need on vähem vastupidavad. Need visatakse tihti ära juba peale esimest kasutuskorda,” selgitab Kapak. Seetõttu keskendutaksegi just nende kilekottide tarbimise vähendamisele, et vältida nende sattumist loodusesse ja merre. 

Alternatiivide leidmine 

“Iga ettevõte peaks enda poolt müüdava sortimendi sellise pilguga üle vaatama, kas ja mis lahendusi igapäevaselt kliendid pakendi näol vajavad. Kui ilma pakendamata ei saa, tuleks pakendi valikul silmas pidada, et pakend oleks optimaalse suuruse ja materjali kasutusega (paksusega). Vältima peaks nii üle- kui alapakendamist. Esimesel juhul on tegu ressursside, nagu näiteks materjali, hoiu- ja transpordiruumi raiskamisega, teisel juhul potentsiaalse ohuga toote kaitsele ja/või säilivusele. Võimalusel eelista ühekordsete pakendite asemel korduskasutatavaid pakkelahendusi, väikepakendi asemel hulgipakendit” jagab Kapak soovitusi. 

Toimivaid korduskasutuspakendite süsteemi näiteid Eesti turul juba on, näiteks pakutaksee e-kaubanduses ja kaasaostetava toidu/joogi puhul juba ka korduskasutatavad pakendeid, kolimiseks või lihtsalt asjade transpordiks pakub Pakendikeskus WOX kaubamärgi alt korduskasutatavaid kolimiskaste, kaubanduskettides on katsetatud korduskasutatavaid kandekotte ühekordse plast- või paberkoti asendusena jne. Siinkohal olekski soovitus esmalt tutvuda turul pakutavate korduskasutus lahendustega, kuna korduskasutus nõuab toimivat süsteemi – nii logistikat (pakendite klientidele kätte saadavaks tegemine kui tagasikorje) kui ka vajadusel puhastust, parandust ja pesu. Uue süsteemi juurutamine nõuab aega, investeeringuid ja kogu ahela läbimõeldust – ainult siis tagab see ka eesmärgi – maksimaalselt ühte asja ringluses hoida ja kasutada enne kui see jäätmeks muutub. 

Samuti on üha olulisem, et pakendi materjal oleks ümbertöödeldav. Tõsi, pakendimaterjalide ümbertöödeldavus on omaette probleem – see sõltub nii konkreetse jäätmekäitluse võimekusest, materjalituru olemasaolust, kogustest, aga ka paljudest teistest faktoritest. Kindlasti on selles vallas oodata positiivseid arenguid, kuna Euroopa Liidu nõuded pakendimaterjalide ringlussevõetavusele on karmistumas.”