Pakendite peamine roll on pakendatavate toodete kvaliteedi ja ohutuse säilitamine transpordil alates tootmisest kauplustesse kuni kliendi koju. Samuti aitab pakend pikendada toote säilivusaega riiulil. Pakendi suur miinus on maailma keskkonnajalajälje suurendamine, kuna pakend visatakse peaaegu alati pärast toote kasutamist ära. Peamiselt on pakendite valmistamiseks kasutatavad materjalid paber, papp, erinevad plastid, klaas ja metall. Sobiva pakenditüübi valikul peaks lähtuma selle tootele sobivusest ja võimalikult väikse keskkonnajalajälje tekitamisest.
Paberil ja papil on pakkematerjalina võrreldes plastiku, metalli ja klaasiga küll jätkusuutlikkuse poolest suuremad eelised, kuid miinuseks on näiteks madalam veekindlus ja vastupidavus. Paberit ja pappi muudetakse vastupidavamaks lisades neile plastiku või alumiiniumi kihte ehk lamineerimisega. Niiskete, vedelate või rasvaste toodete pakendamiseks ilma lamineeringuta paber ja papp ei sobi. Paberist ja papist saab valmistada ümbrise, mille peal saab anda edasi brändi visuaali ja olulist infot ning sobib hästi paigutamiseks ümber teise vedelikukindlama pakendi. See võimaldab hiljem prügi sorteerides eraldada erinevad pakenditüübid teineteisest.
Naftapõhised polümeersed materjalid nagu polüetüleen (PE), polüpropüleen (PP), polüstüreen (PS) ja polüester (PET) on enim pakendimaailmas kasutatud materjalid. Põhjus, miks plastipõhised pakkematerjalid on vaatamata nende negatiivsele keskkonnamõjule pakenditurul nii palju edu saavutanud, on tingitud nende tugevusest, kergest kaalust, lihtsalt steriliseeritavast olemusest, läbipaistvusest, kõrgest vedelikukindlusest ja madalamast hinnast. Plastide miinuseks on negatiivne keskkonnamõju, näiteks naftapõhiste materjalide tootmisega kaasnev süsinikdioksiidi (CO2) eraldumine atmosfääri. Lisaks tekitab puudulik käitlemine ja ringlussevõtt plastiku kuhjumise prügilatesse ja veekogudesse. Alternatiivina on üha enam kasutusele võetud taastuvatest toorainetest toodetud biopõhiseid plaste.
Klaas leiab peamiselt kasutust toiduaine- ja farmaatsiatööstuses, sest aitab paremini tagada toidu ja muu ohutust, kvaliteedi ning sensoorsete omaduste säilitamist ning vastupidavust keemilistele rünnakutele. Üheks suurimaks klaaspakendi plussiks on, et klaas on lõputu arv kordi ringlussevõetav ehk kasutatud klaaspakendist saab valmistada uusi klaaspakendeid. Uusi klaaspakendeid saab vormida soovitud kujus ja mõõdus, mis võimaldab paremini edasi anda brändi sõnumit. Lisaks on klaaspakendi plussiks ohutus, sest klaasist ei eraldu erinevaid ühendeid pakendatud toodetesse ja toodetest klaaspakendisse. Klaaspakendi miinuseks on raskem kaal, vähene purunemiskindlus ja tundlikkus temperatuuri kõikumistele.
Metallid nagu alumiinium, tina, plii ja kroom on pakendimaailmas kasutatud materjalid. Enim neist kasutatakse alumiiniumit, mille plussiks on madalam hind, kergem kaal, paindlikkus, taaskasutatavus ja kõrgem kuumakindlus. Metallist pakendi puuduseks võib olla metallpakendi ja toote vahel esinev reaktsioon, mille käigus eraldub erinevaid kahjulikke ühendeid pakendatud toodetesse, mis mõjuvad halvasti toote tarbijale. Lisaks on metall niisketes oludes kergesti korrodeeruv.
Kokkuvõtteks võib öelda, et sobiva pakkematerjali valik mõjutab otseselt pakitavate toodete ohutust, kvaliteeti ja jätkusuutlikkust kogu teekonna vältel. Igal pakendimaterjali tüübil on omad eelised ja puudused, mistõttu on vaja läbimõeldud lähenemist sobivama valiku tegemisel, lähtudes toote spetsiifilistest nõuetest, keskkonnaasbektidest ja tarbijate ootustest. Tuleb leida tasakaal toote terviklikkuse säilitamise ja keskkonnamõjude minimeerimise vahel.